Kuidas me ikkagi just selle koha ehitamiseks valisime…
See oma maja mõte on meil peas olnud juba ammu. Tükk aega otsisime kohta, kuhu ehitada. Hoolimata sellest, et maad on küll, ei suutnud me ühtegi head platsi leida. Mina ei ole seda tüüpi inimene, et suudaksin ette kujutada elamist ilma puudeta krundil, kus mitmed aastad avaneb aknast vaade vaid äsja istutatud vitsadele. Kui ikka talu ja elamine maal, siis ka vana taluõue suured puud.
Pika valimise peale jäid pinnale neli varianti.
Kõigepealt kõrvaltalu maadel asuv vana külakoolimaja koht, kus laguneval palkmajal katus juba sisse kukkunud aga seinad veel püsti. Selle koha suurimad plussid olid suured puud ning isegi mõned marjapõõsad, samuti ka see, et see asub Tarto talu peamajast vaid poole kilomeetri kaugusel. Miinusteks aga see, et läheduses oli laut koos lägahoidalaga ning et maa ise kuulus naabritele. Nagu hiljem selgus ei saanudki takistuseks mitte niivõrd see, et majakoht naabritele kuulus, kuivõrd see, et siinse küla tiheasustuse ärahoidmiseks (!) ei tohi õuelaks muuta väiksemat krunti kui seda on 2ha suurune. Ja kuigi naabrid oleksid olnud nõus meile müüma majaalust krunti, oleks 2ha müümine neile liiga palju olnud. Nii et see kaup jäi katki.
Järgmine variant oli vana tuuleveski krunt keset suuri põlde. See on talust umbes pooleteise kilomeetri kaugusel. Sealgi on krundil paar õunapuud ja marjapõõsast. Ja mis peamine, vaade on tohutult ilus! 360 kraadi ümberringi on näha mitmete kilomeetrite kaugusele põlde ja metsi. Takistuseks sai aga hoopis tuul (ilmselgelt vanale veskile, mis seal praegu laguneb, oli see komponent väga oluline, kodumajale aga mitte). Samuti see, et krunt ise on üks osa riigipõllust, mida rentis siinne majand ja mitte meie.
Kolmandaks hoidsime silma peal Tarto talust mitte väga kaugel asuval Kaasiku kohal. Seal suri üks vanainimene ning sugulased panid koha müüki. Kahjuks aga ei läinud kokku meie ja sugulaste arvamus selle krundi väärtusest. Ja hiljem oleme mõelnud, et hea et nii läks, sest selle krundiga, oleks ikka tõesti väga palju tööd olnud. Nimelt on seal küll tohutult ilusad suured puud, kuid lisaks puudele ka mitu vana lammutamist vajavat kuuri ning suur vana kolhoosiaegne sealaut, mis kindlasti lammutamist oleks vajanud. Ja kui nüüd tagantjärele tarkust veel puistada, siis räsis selle koha suuri puid ka 2010. aasta augustitorm, mispeale nad enam üldse nii armsad ei paista. Koht ise on vist siiani müügis…
Neljas koht, kuhu ehitamise plaane pidasime kõige kauem oli maasikamägi. See nimi juba kõlab armsalt – maasikamäe talu. See on kohe meie maja kõrval olev voore külg, kus Margus vasikaid karjatab. Seal on üks väga suur kivi, mida kunagi keegi on õhata proovinud ning väike salu. Käisime ja jalutasime seal ning pidasime plaane. Jõudsime isegi nii kaugele, et hakkasime vallast uurima, kellega meil kooskõlastusi on vaja teha ning kas sinna tohiks ehitada. Panime lausa tokidki maasse, et vot nii suur maja ja umbes selle koha peal… Aga siis tuli talv. Selgus, et see väljavalitud koht tuiskab talvel umbes pooleteistmeetrise lumekihi alla.
Nii et kui arhitekt, kelle olime kutsunud oma maasikamäe plaane teostama, 2011 aasta veebruaris kohale jõudis, rääkisime talle juba uuest ideest.
Ja see uus idee oligi see, mis nüüd teostub…
Ka see mõte oli meil tegelikult varem korra peast läbi käinud. Mäletan, et tulime Margusega teatrist, kui jäime ta vanemate maja ette autosse istuma ja siis Margus pakkus välja, et kui ehitaksime hoopis ta vanemata maja otsa oma maja ka. Tol öösel tundus see ilus mõte ning ka järgmine päev käisime ringi ja vaagisime seda mõtet. Paar päeva hiljem aga lükkasime selle ikkagi kõrvale. Hirmutas see, kas omavahel läbi saaksime ja kuidas see mitu-põlvkonda-ühe-katuse-all-elu sujuks.
Selleks hetkeks kui arhitektile seda plaani esitasime oli mitu aastat juba möödunud ning veendumus, et koos hakkama saame, küllaltki kindel. Mul on maailma lahedaimad ämm ja äi ning tee kuidas tahad ikka poole oma ajast elasime niikuinii nende pool. Ja kui aus olla siis see pidev kahe koha vahel siiberdamine ja asjade kaasa pakkimine oli lõplikult ära tüütanud.Niisiis asusime koos arhitektiga väljamõtlema ideaalset talumaja laiendust, mitte enam uut ja eraldi maja :).