Pere

Käes on igasuvine segasummasuvila aeg :). Meil on majas 6 last ning vahelduva eduga lisanduvad kaks ja täna liitub üks beebi, rääkimata igasugustest suurematest ja väiksematest külalistest ja mänguseltsilistest. Ausõna, hoolimata igikestvast koristamisest, söögitegemisest ja tülide lahutamisest, see ON tore aeg.

Üldse on vahva ja väga kiire suvi olnud.

Suve alguses pidasin oma klassikokkutulekut – ikkagi 15 aastat lõpetamisest.

Jaanipäeval käisime oma perega Vellaveres Jaani talus:

Siis oli tantsupidu. Kertu tantsis, Karl Eduard tantsis ja mina juhendasin. Fotol kõik Palamuse kooli laulu ja tantsupeol osalejad. Ma arvan, et väga palju Eestis selliseid koole pole, kus pool koooliperet on tantsuplatsil :).

Minu juhendatud Murumardikad, pildilt on puudu teine juhendaja Sirje Kiis.

Siis käis Kertu nädala viiulilaagris, pärast mida võtsin mina lapsed ja sõitsin nende ja omapoolse suguvõsaga nädalaks Soome puhkama.

Pärast Soomet viisime lapsed Türile vanaema juurde ning käisime Marguse ja kogu ülejäänud Tarbatuga Kihnus.

Augusti alguses osalesid suuremad lapsed Palamusel muusikalilaagris. (Foto: Evelyn Merusk)

Ja nüüd ongi käes augustikuine segasummasuvila – tuulekaera korjamine, niidetud muru riisumine ja igasugused muud tegemised ja toimetamised:

Saaks nüüd lõpuks vili valmis, oleks kõik täitsa tip-top.

Kui juulilõpu pühapäeval oli avatud talude päev ning esmaspäev läks koristamise ja üldise kudemise tähe all, siis ööl vastu teisipäeva saabus kohtumine reaalsusega – PÕMM. Tugev paduvihm, tuul ja äike lõhkusid ära heinaküüni katuse, elektrikarjuse, kaevupumba ja interneti antenni. Lisaks olid mehed esmaspäeval alustanud teise silohunniku jaoks massi niitmisega. See kõik kokku tähendas seda, et järgnevad kolm päeva olid küllaltki intensiivsed ning töised :).

Aga lõpp hea, kõik hea – silohunnik sai kõrge. Sellel aastal oleksid nagu I ja II hunnik ära vahetatud, pildil on esimene hunnik esiplaanil ning taga näha veel katmata teist hunnikut.

Kiletamise juures oli nagu ikka terve pere (ja kui mõni sõber või tuttav juhtub sellel ajal külla, ei pääse sellest nemadki). Lihtsalt on olnud aastaid, kus kile on võtnud tuule alla nagu puri, ning siis on igast kätepaarist abi. Seekord oli tuul vaikne ja seetõttu said lapsed ümber hunniku ja selle otsas mängida ning mina pilte teha :).

Kõigepealt tõsteti üles hunniku alla pandud kiled äärte jaoks.

Lapsed leidsid ühe vahtrapuu oksa, mille tõenäoliselt oli silokäru lisaks rohumassile kuskilt kaasa toonud, sest meil endal maja ümber vahtraid ei kasva.

Ja siis tõmmati üle hunnikule kile peale.

Ja kui kile sai laiali tõmmatud, siis selgus, et poest oli 16-meetrise kile asemel kaasa antud neljateistkümne meetri laiune silokile. Ehk siis kile mis just oli laiali laotatud, tuli nüüd kokku tagasi pakkida.

Edasi suundusime maja ette ning tegime uut kile oodates väikese kotleti ja kohvi pausi. Kotlette jäi umbes miljon järele avatud talude päevast, sest kuuma ilma tõttu oli jäätis minevam kaup kui kotletileib. Ning uue kile panek toimus juba õhtuhämaruses kui traktorituled mõnusalt silokilelt vastu läikisid ning eemalt voore tagant udu kerkis.

Ja kui töö oli tehtud ning istusime maja ees tundus õues juba täitsa öine, kuigi tegelikult nii hilja ei olnud – kell lähenes üheteistkümnele.

Niipalju siis siloteost.

Täna käisime Triinu ja väikeste lastega rukkililli korjamas. Kuigi jalutamiseks võibolla ei tundunud selline udune ja sombune ilm kõige ilusam, siis fotode tegemiseks on selline pilvealune ideaalne. Seega rukkililli saime väikese kimbu, jalutada oli ka tore ning ilusaid pilte sain terve posu:

24. juulil toimub selline suurepärane üritus, kus talud üle Eesti avavad oma uksed ja ootavad uusi ja vanu sõpru külla :).

Sellel aastal siis teeme meie ka nii. Kogu info kõikidest pühapäeval ukse avavatest taludest leiab aadressilt http://www.avatudtalud.ee/, aga meie talus toimuva kohta annaksin siin ka veidi põhjalikuma ülevaate.

Kell 11.45 võtab Margus endale huvilised sappa ja teeb ühe ringkäigu tootmisosas. Näeb masinaid ja üle tee karjamaal olevaid lehmi.

Kell 12.00 on võimalus neil, keda laudalõhn peletab, sättida ennast noore perenaise köögis kuulama-vaatama kuidas kogenud perenaine Merike pärmitaigent teeb.  Et nüüd küll mitte ära sõnada (sest pärmitaigen on selline peenike värk, mis vahest mitte välja ei taha tulla), siis ema Merikesel tuleb see küll alati väägade häste välja.

Kell 13.00 annab perepoeg Rasmus kontserdi. Ta ei ole veel täpsemalt teada andnud, mida ta laulda kavatseb, aga selleks on veel aega ka :).

Kell 13.45 võtab mõni peremeestest (kas Margus või Peedu) jälle endale huvilised sappa ning teeb ringi laudapoolel.

Samal ajal jätkab Merike vanadele või uutele huvilistele pärmitaigna õpituba, kus selle hetkeni kerkinud taignast hakatakse kaneelikukleid valmistama.

Kell 14.30 algab pärlikeede õpituba rahvarõivatoas minu ehk siis noore perenaise Tiinaga. Arutame läbi, milliseid ehteid üldse rahvarõivaste juurde kanti ning vaatame, millises piirkonnas milliseid helmeid armastati. Igaüks saab endale töötoas meisterdada rahvarõivaste juurde sobiva helmekee. Töötoa maksumus on 10€ ning kuskil (tõenäoliselt müügileti juures) peab ennast eelnevalt ka registreerima, sest olen praegu pärlite hankimisel arvestanud kuni 15 osalejaga.

Kell 15.00 jalutavad peremehed jälle huvilistega ringi.

Samal ajal toimub lastele ka vanaema muusikatund õunapuude all, kus Merike ja meie oma talu lapsed huvilistega laulavad ja mängivad.

Ning päeva lõpetab kell 16.00 algav rahvatantsuansambel Tarbatu kontsert, mille käigus on huvilistel võimalus kaasahaaravat rahvatantsu nautida, veidi ise kaasa tantsida ning kui õnneks läheb siis mõnes tantsus ka Tarto talu perenaist ja peremeest tantsimas näha.

Ja lisaks kõigele sellele, on veel need asjad, mis läbi terve päeva toimuvad või avatud on:

Avame garaažis rahvarõivanäituse  “Ühe pere rahvarõivad”, kus siis mina kogu oma kollektsiooni välja laon ning minu ema, õde ja ämm oma rahvarõivad vaadata toovad.  Kui ma nüüd kõige selle ettevalmistamisel jõuan, siis on mul plaan selles toas ka väike müügilett üles panna, kuhu tahan teha väiksemaid rahvarõivakomplekti esemeid müügiks. Kindlasti saab aga osta minu koostatud raamatut “Rahvarõivaid Vooremaa veerelt“.

Avame õue peal kohviku või peaks ütlema piimaku? sest otsustasime, et sellisel päeval ei paku mitte kohvi, vaid oma talu rammusat piima. Piima kõrvale saab nii soolast kui veidi magusat ja laste meelerõõmuks saab osta üdini kodus valmistatud jäätist. Kaasa saab kohvikuletist osta piima, suitsuvorsti ning naabrinaise kasvatatud kurke ja tomateid.

Lastele teeme õuele mängimisnurga, kus saab silitada vasikat, turnida mõne masina otsas ning niisama mängida-möllata. Sealtsamast stardib ilusa ilma korral ka lahtise käruga traktor, kust hea saada suuremat pilti meie külast (meie küla on erilist tüüpi – ringküla) ja põldudest. Traktorikäru sõitude algusajad paneme sealsamas olevale infotahvlile ning lastel lubame kärusse tulla koos täiskasvanuga.

Vot selline hullumeelne päev tuleb meie talus – ma loodan, et saab lõbus olema 🙂

Talvepuude lõhkumine sai alguse eile ning jätkub täna. Puudeladumine sai samuti alguse eile aga jätkub nüüd veel mitu-mitu päeva 😛

Õu on kõik õites. Ritausma roos hakkab vaikselt oma roosat vahtu avama. Sellel aastal sai ta endale kolm väikest sõsarakset ka kõrvale, nii et kunagi hakkab seal olema manna-vahu hekk.

Pojengid on just praegu oma täies hiilguses. Lõhn on lihtsalt võrratu :).

Ning jätkuvalt minu lemmik – kipslill.

Lõpetuseks mõned ilusamad klõpsud ka jaanipäevalt. Sellel aastal on küll kõik klõpsud teisest päevast, sest vihm takistas lõkke pildistamist. Tore oli sellegipoolest. Juba mitmendat aastat veedab noorpere jaanid Jaani sõprustalus.