Kõige varasema märkme olen mina Tarto talu nime kohta leidnud 1721. aastal koostatud Luua mõisa dokumendist “Akte betreffend das Gut Ludenhof”:
Akte betreffend das Gut Ludenhof 1721

Millegi pärast on Vaidavere küla aga läinud Luua mõisa alt Kudina mõisa alla (1744 on Vaidavere veel loetletud Luua dokumentides). Niisiiis leiab Tarto nime edasi Kudina mõisa 1805. aasta vakuraamatust (04.09.1805-21.10.1805; Wackenbuch des Privatgutes Kudding). Vakuraamatud on talude ja nende koormiste nimistud, kuhu on märgitud mõisate kaupa kõigi talude suurus adramaades või nädala teopäevades, taludel lasuvad teo-, naturaal- ja rahalised koormised ning mõnikord ka inimeste ja loomade arv.

Wackenbuch des Privatgutes Kudding 1805

Teine dokument, kus samuti 1805. aastal üles märgitud Tarto talu tollase peremehe nime võib leida on Akte in Revisionssachen des Privatgutes Kudding:

1805 revisjon

 

Ja palju täpsemalt on kõik siin talus elanud üles märgitud hingeloenditesse, seda siis alates aastast 1811:

Esimesed meie suguvõsa puudutavad andmed Tarto talust pärinevad 23.04.1872. aastast. Siis ostis Indrik (Hindrik) Jakovitš endale Saare krahvilt Ernst von Manteuffelilt 300 hõberubla eest 29 taalri ja 49 krossi suuruse (u 42,6ha) talu. Ostudokument on siiani talus alles ning seda kuupäeva tähistame talu sünnipäevana.

Hindrik oli sündinud 29. juunil 1844. aastal Kilbavere külas. Tarto talu loendites on Hindrik näha 13-aastase poisina 1958. aasta loendi I lehekülje vasakul üleval nurgas. Kes ta talus oli ning miks tema pere Kilbaverest siia kolis ma veel ei tea.

Hindrik abiellus 3.06.1877 Kõrenduse külast pärit Sepa talu tütre Loviisaga. Sellest abielust sündisid poeg Julius ja tütar Aliide. Poeg Julius oli peremees aastatel 1908-1912, kuid suri varakult ning talu päris õde Aliide.

hindrik ja pere

Fotol: Hindrik Jakowits koos naise Loviisa ja tütar Aliidega

Tarto tallu tuli 22.03.1913 koduväiks Viljandimaalt Sürgavere külast pärit juustumeister Tõnis Männik. Sellest abielust sündis kuus last, kuid täiskasvanuikka jõuds viis: kolm tütart Linda, Asta ja Aino ning kaks poega Erich ja Paul.

Männikute kirikuraamat

Männikute kirikuraamat2

Dokumendil: Tõnise, Aliide ja laste sissekanded Maarja-Magdaleena kirikuraamatus.

Tõnis ja Alide Männik

Fotol: Tõnis ja Aliide Männik, nende ees poeg Erich.

Tõnise ja Aliide vanemast pojast Erich Männikust sai koolitatud piiritusmeister ja ta elas Tapal. Tütar Linda Tamm oli taluperenaine Aida talus, Kõrenduse külas, vanaema Loviisa sünnitalu Sepa vahetus naabruses. Tütar Asta Kapral oli taluperenaine Kadrina talus Palamusel. Tütar Aino Karu Kull sai taluperenaiseks Tarto talus Vaidaveres. Poeg Paul Männikul tekkisid sõja ja vangilaagri vintsustuste järel psüühilised häired ja ta veetis oma viimased aastad hooldekodus, kust ta mingil hetkel põgenes ja tema viimane saatus on teadmata.

AinoAxella

Fotol: perenaine Aino Axella Tarto talu õuel.

20. sajand oli sarnaselt teistele Eesti taludele raske ka siin. Olukorra muutis keeruliseks see, et peremees Tõnist tabas halvatus ja ta jäi voodihaigeks. Tütar Aino oli abiellunud Pataste küla sepa Arnold Karuga, 1945 aastal Arnold vangistati ja tema edasini saatus on teadmata. Aino oma kahe tütrega kolis tagasi isatallu, kus tal tuli hakata üksinda talule jäetud seitsmel hektaril majandama. 1948. aastal abiellus Aino Ehavere vesiveski töölise Albert Kulliga. Aasta hiljem suri halvatud Tõnis Männik.

Kui toimus märtsiküüditamine, viidi ka Aino pere koos ema Aliidega Maarja-Magdaleena vallamajja Siberisse saatmisele. Kuna aga Aino oli hiljuti abiellunud, oli tema nimi muutunud ning Albert Kull oli sõja lõpus mobiliseeritud Punaarmeesse, mis tegi temast sõja võitjate poole veterani, lasti nad õnneliku kokkusattumuse tulemusena koju tagasi. Ema Aliide viidigi Novosibirskisse, kust ta tuli tagasi 1957. aastal ja aasta hiljem suri.

Edasi elab talu üle kolhoosikorra. Talu maakivist lauta koondati tollase kolhoosi „Uus Tee“ Vaidavere brigaadi üks osa hobustest. Kuna Aino töötas tallimehena, siis oli ta alati kohal ja olukord taluõues oli teatud mõttes omade kontrolli all. Talu elamu aga oli juba vana, katus ei pidanud vett ja ka muidu oli viletsas seisus.

Tarto 1957

Fotol: Tarto talu rehielamu 1957. aastal

Tarto vaatega laudast vasakule

Fotol: Tarto talu laut ja rehielamu ots.

1966. aastal tegi Albert tolle aja kohta tavatu käigu: ta soovis oma elamu kolhoosilt tagasi osta. Tollane kolhoosiesimees Viljar Karo imelisel kombel julges sellega nõustuda ja arvestades lagunenud rehielamu osa küttepuudeks, siis küttepuude hinnaga – 25 rubla – saigi tehing tehtud. Leidliku mehena lammutas Albert aga rehetoa palkidest konstruktsioonid, kus oli suur hulk ehituskõlblikku materjali. Sellest meisterdas ta olemasolevasse rehielamu elamu poolele sisse kolm uut seina, tekitades maja sisemusse uue väiksema elamu kolme toa, köögi, sahvri ja koridoriga. Hiljem lammutati üleliigne esisein maha ja rehielamust sai kaks väiksemat hoonet. Ehitus sai valmis 1968. aastal.

Väike elumaja

Fotol: Vanast rehielamust järgi jäänud väiksem elumaja.

 Sammhaaval ostis Albert tagasi ka aida ja sauna ning sai selle moega panna neile uued katused. Kuna selleks ajaks oli hobuste tähtsus põllumajanduses muutunud peaaegu olematuks, ei hoolinud keegi enam hobusetallist või õigemini talu vanast lehmalaudast ja 1973. aastal varises selle katus lõplikult kokku.

Saun

Fotol: Albert Kull seismas uue katusega talu sauna ees.

1977. aastal jäi Albert haigeks ning kodukanti tuli tagasi pere noorim poeg Peedu.

Taluõu ja Merike 1978

Fotol: Taluõu aastast 1978, kollases vankris magab praegune peremees Margus, taustal näha sissevarisenud laut.

Lauda tagune 1980

Fotol: 1980. aastal on lauda tagant näha sissekukkunud katus.

1986 aastal alustab perepoeg Peedu talu sissevarisenud lauda taastamist. Siis olid kolhoosid veel kõval järjel ja keegi ei arvanud, et sellest tuleb alus uuele Tarto talule. 1987 aasta talvel toodi taastatud lauta sisse loomad, kes seni elasid kitsastes oludes praeguses masinakuuris.

Peedu ehitab lauta 1986

Fotol: Peedu lehvitamas müüridelt.

1986 taastatud laudahoone

Fotol: Uuesti üles ehitatud laut.

1990. aastast kolib Peedu koos perega tagasi Tarto tallu ning ehitab oma perele välja talumaja ülemise korruse. Kolhooside lagunemisega ning maade tagastamisega saadakse tagasi ka kunagised Tarto talu hooned ja maad. Peedust saab talu peremees.

Peedu Merike perega maja ees

Fotol: Talu peremees Peedu oma perega õuel.

Tasapisi ehitatakse uuesti üles kogu tootmisosa. 2003. aastal valmib vana lauda taha juurdeehitusena uus vabapidamislaut. Peagi ehitatakse juurde viljakuivati, lägahoidla, mikseriruum.

Õu aida ehituse ajal

Fotol: Taluõu 1994. aastal, äsja on valminud laudahoone otsas ait.

Lüpsiplats

Fotol: 2003. aastal valminud uus lüpsiplats.

Aastast 2004 jääb isale tallu appi Margus ning aastast 2011 on tema talu peremees. Esimese suurema tööna ehitab Margus elumajale laienduse vana rehetoa ja rehealuse kohale.

KarlEduard ja Margus lüpsiplatsis

Fotol: Perepoeg Margus töötamas lüpsiplatsil, eespool tema poeg Karl Eduard (2007).

Maja enne juurdeehitust

Fotol: Talu elumaja enne Marguse tehtud juurdeehitust. Taustal näha kunagise rehielamu teisest otsast jäänud kuurihoone.

Juurdeehitus

Fotol: Aastatel 2012-2013 valmib elumaja juurdeehitus.

Taluhäärber

Fotol: 2013. aastal valminud uus elumaja, kus elavad koos kolm põlvkonda.