Kui juulilõpu pühapäeval oli avatud talude päev ning esmaspäev läks koristamise ja üldise kudemise tähe all, siis ööl vastu teisipäeva saabus kohtumine reaalsusega – PÕMM. Tugev paduvihm, tuul ja äike lõhkusid ära heinaküüni katuse, elektrikarjuse, kaevupumba ja interneti antenni. Lisaks olid mehed esmaspäeval alustanud teise silohunniku jaoks massi niitmisega. See kõik kokku tähendas seda, et järgnevad kolm päeva olid küllaltki intensiivsed ning töised :).
Aga lõpp hea, kõik hea – silohunnik sai kõrge. Sellel aastal oleksid nagu I ja II hunnik ära vahetatud, pildil on esimene hunnik esiplaanil ning taga näha veel katmata teist hunnikut.
Kiletamise juures oli nagu ikka terve pere (ja kui mõni sõber või tuttav juhtub sellel ajal külla, ei pääse sellest nemadki). Lihtsalt on olnud aastaid, kus kile on võtnud tuule alla nagu puri, ning siis on igast kätepaarist abi. Seekord oli tuul vaikne ja seetõttu said lapsed ümber hunniku ja selle otsas mängida ning mina pilte teha :).
Kõigepealt tõsteti üles hunniku alla pandud kiled äärte jaoks.
Lapsed leidsid ühe vahtrapuu oksa, mille tõenäoliselt oli silokäru lisaks rohumassile kuskilt kaasa toonud, sest meil endal maja ümber vahtraid ei kasva.
Ja siis tõmmati üle hunnikule kile peale.
Ja kui kile sai laiali tõmmatud, siis selgus, et poest oli 16-meetrise kile asemel kaasa antud neljateistkümne meetri laiune silokile. Ehk siis kile mis just oli laiali laotatud, tuli nüüd kokku tagasi pakkida.
Edasi suundusime maja ette ning tegime uut kile oodates väikese kotleti ja kohvi pausi. Kotlette jäi umbes miljon järele avatud talude päevast, sest kuuma ilma tõttu oli jäätis minevam kaup kui kotletileib. Ning uue kile panek toimus juba õhtuhämaruses kui traktorituled mõnusalt silokilelt vastu läikisid ning eemalt voore tagant udu kerkis.
Ja kui töö oli tehtud ning istusime maja ees tundus õues juba täitsa öine, kuigi tegelikult nii hilja ei olnud – kell lähenes üheteistkümnele.
Niipalju siis siloteost.
Täna käisime Triinu ja väikeste lastega rukkililli korjamas. Kuigi jalutamiseks võibolla ei tundunud selline udune ja sombune ilm kõige ilusam, siis fotode tegemiseks on selline pilvealune ideaalne. Seega rukkililli saime väikese kimbu, jalutada oli ka tore ning ilusaid pilte sain terve posu: