Ma ei mäleta aastat, mil ma oleksin kevadet sama kannatamatult oodanud kui tänavu. Võibolla tuli see sellest, et korraks tundus juba veebruaris kõik nii-nii kevadine ja siis tuli jälle talv. Võibolla oli põhjus milleski muus.
Igatahes kevadet mina ootasin. Ja täna tegin mõnuga ühe pildistamis-tuuri mööda aeda, et seda saabunud kevadet teiegagi jagada:
Alustame tuuri kõige varasemast õitsejast – lumekupud Merikese köögiakna all avasid oma kollased õied juba siis, kui ülejäänud aed veel lume all oli. Praeguseks on näha juba väikseid väsimise märke.
Järgmisena näitan krookuseid. Neid on meil lillasid, kollaseid ja valgeid. Nii lahe oleks kui kunagi oleks neid aias veel rohkem.
Siis vaikselt punnitavad kividega peenra ääres ennast suuremaks priimulad ning juba iirised loovad lehti, tagaplaanil õitsevad varsti mõnusalt nartsissid ja kunagi ka tuhkurenelas.
Majaesine õunapuu sai lõikuse ning õunapuu all õitsevad õige õrna meloodiana tumelillad krookused. Neile peab kosumiseks veel veidi aega andma, ma alles eelmine sügis nad istutasin. Et kevadet ikka köögiaknast ka korralikult näha oleks istutasin krookuste vahele Türilt ema aiast toodud lumikellukesi.
Noh ja tulbid koguvad hoogu. Huvitav on vaadata, et millised on ellu jäänud ja millised mitte. Millised sellel aastal õitseda otsustavad ja millised mitte. Tulpide kohal on hortensiad veel lõikamata, seda teen tavaliselt siis kui mõni tulp juba õie välja pistab.
Eelmisel aastal alustatud peenar vajab jätkavalt rajamist, aga peenra kangata keskkosas laugud jõuba tõusevad.
Siin pistavad pead mullast naabrid ahtalehine pojeng ja raudrohi.
Vot siis.