Teema on jäänud määramata
Võilillepõllul…
Viimasel ajal kui toast välja astun, tahaks hakata laulma – neh, teate küll – seda võilillepõllu laulu. Üle tee karjamaal on sellel aastal väga vahva võilillepõld ja eile tehti seal näiteks talvepuude lõhkumistöid. Selline romantiline vaade siis – traktorid, puulõhkumismasin ja võilillepõld.
Rasmus tuli ka linnast meestele appi ja nii nad siis päev otsa seal võilillepõllul rassisid. Õhtune tulem oli selline:
Käisin eile Ville lõunaune ajal kaameraga niisama aias ringi, et mai lõppu jäädvustada. Ma totaalselt fännan selleaastaseid ema Merikese aknaaluseid tulpe. See lilla-punakas roosa-valge värvigamma on minu meelest lihtsalt nii lahe.
Aia üldised vaated on pigem hetkeolukorra jäädvustamiseks kui miskid ilupildid, sest tegime nädal tagasi juurde kaks uut muruplatsi. Ja kuigi me eelmine nädal tegime seda suures hirmus, et tahaks muru enne vihma valmis saada ja kohe-kohe pidi ju sadama hakkama, ei ole vihmast veel halli haisugi. Noh ja samavähe on ka siis uut muru näha ja õues laiutavad kaks suurt ja tolmust mullaplatsi:
Järgmisel telefoniga tehtud pildil on näha ka Marguse leiutatud muruplatsi-silumise-imemassin, ehk murutraktori taha rakendatud pruss. Töötas nagu kulda. Üks tiirutas murutraktoriga ringi ja teine istus prussil ning sättis ja jälgis, et plats ilus tasane tuleks.
Arvestades, et vihma ikka ei ole tulnud, peaks vist platsi kastma hakkama.
Aga kui sinna mullaplatsi ja poolikute peenarde poole mitte vaadata, on õues väga ilus. Õunapuud õitsevad nii mis mühiseb. Õhk on kõik õunapuude lõhna täis ja sirel annab ka juba lootust (Tartus näiteks juba sirelid õitsevad ja lõhn on lihtsalt lummav).
Õue keskel olevat peenart pildistasin ka, aga seal on vist praegu kõige igavam aeg. Tuhkurenelas ja priimulad hakkavad vaikselt õitsemist lõpetama ja roosid, liiliad, iirised koguvad alles hoogu.
Võrdluseks üks pilt varasemast ka (29. aprill oli peenral selline vahva kollase ja lilla mäng).
Tänase postituse lõpetan aga “silmadega” traktoriga. Mina ei tea, kuidas mõni masin võib nii elava näoilmega olla. Vot siis.
Linased rahvariideseelikud neiduderühmale.
Sellest aastast alustasime Lähtel ka põhikoolirühma juhendamist. Esimene poolaasta oli väga edukas, hoolimata sellest, et kõik ütlesid et ei ole võimalik 6-7 klassis segarühma toimima saada… no mina punninsin vastu ning esimene poolaasta isegi toimis. Pärast talvevaheaega aga hakkas pidev puudumine pihta. Tüdrukud olid kõik ilusti trennis ning poisse oli iga kord kohal kolm-neli tükki. Kuna nii oli trenni andmine praktiliselt võimatu, otsustasime Mariusega, et teeme ikkagi tüdrukuterühma ning selle ühe ja väga asjaliku poisi, kes alati kohal käis, tõstame gümnaasiumirühma. Mõeldud tehtud – ja nii tekkiski neiduderühm. Peagi aga jälle häda käes: piigadele ei sobi esmaspäevane trenniaeg, sest nad on siis võrkpallitrennist ära väsitatud. Otsisime siis uue koha ning aja ja hakkasime kolmapäeviti trenni tegema. Kolmapäeviti ei saanud aga Marius Lähtele tulla ja nii tekkiski siis tüdrukuterühm, mille ainsaks juhendajaks olen mina. Ja kuigi ma olin alguses selle kolmapäeva suhtes pisut skeptiline, et kas nad siiski väga pingutada jõuavad ning kas sellest loost üldse aasta lõpuks asja saab, osutusid mu hirmud asjatuteks. Kolmapäevasel kooliaasta lõpukontserdil esitavad piigad eelmise aasta tantsupeo tantsu “Rätti tooma”.
Nüüd aga kohe uus mure, mis neile selga saab? Laenata saab vaid 8 seelikut, neid aga 12. Nii ostsingi siis kaheteist seeliku jagu kangast ning jagasin igaühele jupid kätte, et kellel ema, tädi või vanaema õmbleb, saavad valmis teha. Tegin kõik õmblemisõpetusegi kaasa. Kaheteistkümnest seelikust neli jäi ikkagi minu õmmelda.
Neist kaks juba valmis, kaks ootavad veel allääre palistust ja lõplikku viimistlust. Ühe panin endale selga ka. Kolmapäeval teen neist kõigist ka mõne pildi.
Järgneb väljavõte I. Mannineni raamatust valgete suveseelikute ehk palapoolte kohta:
ERM-i kogudes on palapool-seelikuid järgmistest kihelkondadest: Tarvastust (761, 7741), Viljandist (17864), Põlvast (7258, A227:102) ja Tormast (3985). Peale selle on üks palapool, mille päritolu on teadmata. Kõik need, välja arvatud Torma palapool, on üldjoontes samasugused. Need on valgest toimsest riidest, ühest põigiti kangalaiust, mille laius (78-85 cm) määrab seeliku pikkuse, mis on seega võrdlemisi väike. Üles on seelikule külge õmmeldud värvel ja alla umbes paari sõrme laiune “korjatud” kirjadega vöö. Vöö oma kirjadega on õige oluline; vöökirjades on tumesinine värv ülekaalus, kuid selle kõrval on lõimede hulgas ka punaseid lõngu, millest moodustub vööle nn “süda” ja äärtele kitsamad jutid. Värvli külge on riie üleni kinnitatud peenikeste tihedate voltidega, mis ei ulatu kaugele vaid valguvad värvlist natukene allpool laiali. Torma palapool erineb teistest märksa. See koosneb kolmest pikuti laiust. Riie on valge, linane, millele iga 2 cm tagant on paksem lõng sisse kootud. Rahvas nimetavat niisugust riiet “kanavassiks”.
Nii kaugele kui meie teated ulatuvad, on vähemalt mandri-Eestis ühevärvilisedseelikud vanemad kui triibulised. Siit-sealt on teateid valgetest seelikutest. Palapooled olid, nagu mainisime, järjekindlalt valged. Tideböhl kirjutab, et eesti naised kodustes oludes võtsid särgi peale selga valge, karedast linasest riidest seeliku (kört), mille alaääres oli lai värviline tikand. Viimases asjas autor eksib, ilmselt on palapoole alaääre vöö tundunud talle väljaõmblusena. (Ilmari Manninen. Eesti rahvariiete ajalugu. Lk 224-225. Eesti Rahva Muuseum, Tartu: 2009)
Ehk siis pikk lugu lühidalt. Lõuna-Eestis on selliste linaste seelikute kandmine tavaline olnud. Kuna tegemist ei ole piduriidega vaid suveriidega pole neid muuseumites väga palju säilinud (linased asjad sai pärast kandmist ju rätiku või lapina ka ära kasutada), need, mis on säilinud, on kõik tihedate voltidega ja alläärt kaunistab sinakas vöö. Kõige rohkem on säilinud Viljandimaalt, aga üks ka Tormast ja mõned Põlvast. Kuna Äksi jääb sinna vahele, siis võib oletada et ka Äksi kihelkonnas on suveti selliseid seelikuid kantud.
Kuna sellel aastal enam raha polnud muu joaks kui ainult linane, siis tegime nüüd ära seelikud ning järgmisel aastal plaanin allääre vööd lasta kududa. Olen näinud sarnastel seelikutel ka poepaela kasutatavat, kuid arvan, et väärtuse annab ikkagi see õige, mitte poepael. Püüdlen igatahes selle poole. Järgmise aasta projekti jäävad ka piigade korralikud pluusid ja rahvariidevööd. Praegu olen õnnelik selle üle, et seegi on… Üle-eelmisel aastal kui Lähtel rahvatantsu juhendamisega alustasime, ei olnud seal üldse mitte kui midagi. Nüüd on ikkagi 8 segarühma komplekti ning 12 linast seelikut. 🙂
Leidsin suveseeliku kohta infot otsides ühe sellise vahva lehekülje: http://rahvaroivad.folkart.ee/et. Lehekülg on veel küll poolik, aga kui sinna suudetakse kogu info kokku koguda, siis saab sellest ikka väga põhjalik ja hea lehekülg eesti rahvarõivaste kohta.