Hoi tere tere!

Näed Jaanuar juba poole peal, aga mina hakkan ikka alles jõulujuttu rääkima  (vähemalt mul on hea vabandus olemas…)

Nimelt sain mina siis igasuguseid ägedaid ja ülivajalikke jõulukinke, millest nii mõnigi isetegemisele väga kasuks tuleb. Näiteks ammu unistatud lapitekilaud ja nuga ning uus triikraud (kui aus olla, siis ma vist ise ei olnud aru saanudki kui kehvake juba see eelmine oli) ning lõpuks üks selline huvitav vidin ka:

See nimelt on šenilli nuga.

Ja otseloomulikult pidin mina tema kohe ära proovima. Tegin diivanipadja. Saime veel vana aasta sees uue diivani ja kuna uus on suurem, on kohe rohkem patju vaja + uuel puudub diivani all olev kast/panipaik, mis tähendab, et mul polnud enam varu tekke kuskile panna. Seega kaks kärbest ühe hoobiga: uus suur diivanipadi, mille täiteks on tegelikult vatitekk.

Protsess ise siis selline:

Kõigepealt lõikasin 4 padjasuurust tükki erinevatest kangastest.

Ühele õmblesin vahele luku (sellest saab tagumine pool ning sealt saab tekki hiljem sisse toppida).

Kolm ülejäänut asetasin üksteise peale ja kõige alumise tagumisele poolele joonistasin keskel oleva lille ning diagonaalsed jooned (kõiki jooni ei pea joonistama, piisab vaid kõige keskmistest, sest iga järgmine tuleb täpselt masinajala võrra kaugemale).

Nüüd õmblesin tavaõmblusega kõigepealt lille piirjooned.

Siis diagonaalsed jooned lille ümber, nii et iga järgmise joone vahele jäi õmblusmasina jala suurune vahe.

Siis lõikasin joonte vahelt kaks pealmist kihti riiet lahti (šenilli tehnika) ning lille kroonlehtedena lõikasin nähtavale kordamööda kõige alumise ja keskmise kangakihi (mola tehnika). Ja vot nende sirgete joonte lahtilõikamisel on see väike kettake ikka väga vinge abimees, lükkad jala kahe kihi vahele ja sirrrrrdi kogu rida läbi lõigatud, ei mingit pusimist.

Nüüd õmblesin padja pealmise (lillega) ja tagumise (lukuga) poole kokku.
Selline nägi siis selles etapis välja:

Pesin padjaümbrise pesumasinas karvase effekti saavutamiseks.
Ja lõpptulemus on siis selline:

Ja nüüd siis veel sellest, et miks mul on hea vabandus, et alles praegu jõulukingitustest räägin.

Nimelt 6.01.08 sündis pisitütreke Kertu.

…Ja oi kuidas tahaks et oleks niipalju aega, et saaks igasuguseid väikesied kleidikesi õmblema hakata… nimelt me kuni kohtumiseni kolmekuningapäeval ei teadnud kummast soost meie pisike on, seega ei osanud ma ka midagi ette õmmelda või kududa/heegeldada…

Vot siis: