Viimasel ajal kui toast välja astun, tahaks hakata laulma – neh, teate küll – seda võilillepõllu laulu. Üle tee karjamaal on sellel aastal väga vahva võilillepõld ja eile tehti seal näiteks talvepuude lõhkumistöid. Selline romantiline vaade siis – traktorid, puulõhkumismasin ja võilillepõld.
Rasmus tuli ka linnast meestele appi ja nii nad siis päev otsa seal võilillepõllul rassisid. Õhtune tulem oli selline:
Käisin eile Ville lõunaune ajal kaameraga niisama aias ringi, et mai lõppu jäädvustada. Ma totaalselt fännan selleaastaseid ema Merikese aknaaluseid tulpe. See lilla-punakas roosa-valge värvigamma on minu meelest lihtsalt nii lahe.
Aia üldised vaated on pigem hetkeolukorra jäädvustamiseks kui miskid ilupildid, sest tegime nädal tagasi juurde kaks uut muruplatsi. Ja kuigi me eelmine nädal tegime seda suures hirmus, et tahaks muru enne vihma valmis saada ja kohe-kohe pidi ju sadama hakkama, ei ole vihmast veel halli haisugi. Noh ja samavähe on ka siis uut muru näha ja õues laiutavad kaks suurt ja tolmust mullaplatsi:
Järgmisel telefoniga tehtud pildil on näha ka Marguse leiutatud muruplatsi-silumise-imemassin, ehk murutraktori taha rakendatud pruss. Töötas nagu kulda. Üks tiirutas murutraktoriga ringi ja teine istus prussil ning sättis ja jälgis, et plats ilus tasane tuleks.
Arvestades, et vihma ikka ei ole tulnud, peaks vist platsi kastma hakkama.
Aga kui sinna mullaplatsi ja poolikute peenarde poole mitte vaadata, on õues väga ilus. Õunapuud õitsevad nii mis mühiseb. Õhk on kõik õunapuude lõhna täis ja sirel annab ka juba lootust (Tartus näiteks juba sirelid õitsevad ja lõhn on lihtsalt lummav).
Õue keskel olevat peenart pildistasin ka, aga seal on vist praegu kõige igavam aeg. Tuhkurenelas ja priimulad hakkavad vaikselt õitsemist lõpetama ja roosid, liiliad, iirised koguvad alles hoogu.
Võrdluseks üks pilt varasemast ka (29. aprill oli peenral selline vahva kollase ja lilla mäng).
Tänase postituse lõpetan aga “silmadega” traktoriga. Mina ei tea, kuidas mõni masin võib nii elava näoilmega olla. Vot siis.
