Lugu sellest, kui nelja lapse emale tuleb ühel hetkel tuhin peale – Suur Tuhin Õmmelda – sest sattusin ühele õmblusblogile, mida lugedes tekkis tunne, et pole nii ammu… Ruttu ottobred lauale, kangas kapist välja ning käärid sisse. Ühtlasi hakkasime just sättima ka Läti reisile, nii et nädala pärast oleks kleidil olnud ilus mööda võõrriigi tänavaid patseerida. Noh. Ja siis tuli elu vahele sest pesta-triikida-pakkida oli nii palju, et kleidi jõudsin küll peaaegu valmis aga kaeluse ja kaenlaaugu äärekandid jäid kinnitamata… Sellisel kujul käis kleit minuga Lätis kaasas ja sellisel kujul lebab ta ka praegu õmblustoa triikimislaual (ilmselgelt idee sellest, et lõpetan kleidi ruttu puhkusel ning saan Liepaja rannas ilupilte teha, ei teostunud). Vot siis tuhinat!
Aga pärast reisi tõi Kärdu mulle oma kapist paar lahedat satsilist trikotaaži ning kuna mu tuhin oli veel kasutamata ja midagi valmis ma õmmelnud ei olnud, siis tegin sellise kiir-õmblustöö ning õmblesin Kertule satsiseeliku:

Värvel on kahekordsest hallist trikotaažist ning seelik ise sellisest mõnusast ludrast juba satsidega valgest trikotaažist.

Altäär on sellisest võrktrikotaažist, millele olid peale tepitud väiksed sinised satsid. Alguses proovisin seda alumist satsi krookida, aga lõpuks tundus, et voldituna sai mõnusam… Üldse mulle kuidagi meeldivad volditud asjad rohkem kui kroogitud – maitse asi…

Selline ta siis sai Suvel suvine ja külmal ajal lihtsalt pidulik…

Ning tundub, et järgmine kord kui ma midagi õmblen, siis ma ikkagi pean veidi rohkem pingutama ja ühe seeliku asemel kaks tekitama, sest terve fotosessiooni käis meil sabas üks pisike tegelane, kes ka kõike suure õe moodi tahtis teha… Niisiis tuligi sellest osaliselt ka fotosessioon õdedest, mitte ainult seelikust: